Stories of a sidecharacter

sunshine girl is sleeping, she falls and dreams alone

2009-11-25T14:18:00.000-08:00

Täna oli vaba päev ja ruunasin jälle bicingut. Kõigepealt randa, kus kergelt jaheda valgusega novembripäike kaunistas lõputut laineloksu. Bikiinides neiu tegemas tervisesporti, nudistidest homopaar, üksildane teki sisse mässitud magav keegi ja palju muid kirjusid tegelasi.
Edasi Sagrada Familia kõrvale platsile, kus unustasin end tunniks ajaks petanki mängivaid vanamehi jälgima. Nelikümmend vanaisa kahel mänguväljakul, tavaline kolmapäeva õhtu, surmtõsised hõbejuuspingviinid hõbedaste kuulide ümber askeldamas. Ma olin kui tulnukas esindades ainsat vastassoolist lähiümbruses, pälvisin uurivaid pilke. Vastasin samaga. Pärast kindlasti baaris paar õlle, kuid minule vesi ja tagasi ratta selga.
Tagasi mereääres sadamas jälgisin valgustatud silla all 40pealist suurte kalade parve kaklemas samasuure kajakaparvega saiatüki pärast. Olid nagu samad tegelased peegelpildis, mustad ja valged, lahingutandriks õhu ja vee piir.

Õhtul lubas prints röövida suudluse.

2009-11-16T11:52:00.000-08:00

Täna nägin kõige ilusamat pilti, elusat maali, mille serval mul oli au ise jahmunult seista. Jalutasin Montjuici tippu veel viimast päikest püüdma. Kõndisin isegi teadmata mis radu pidi muudkui ülespoole, elumaju polnud, vaid suured taimestikuga kaetud alad, aiad. Minu kõndimise taktis hüppab päikesepall mind jälitades ühelt aiapostilt teisele. Tee on tühi, vaid üksikud turistibussid ja mõningad autod. Ei teagi kuhu olen suundumas. Jään seisma ja panen pea kahe aiaposti vahelt läbi, misjärel avaneb lai vaade läbi roheluse all sudus suikuvale linnale. Päike vajub vaikselt mäesiluettide vahele, saadab mulle veel oma viimaseid müstilisi kiiri. Pehme kollakas suduvalgus, helesinine taevas, soojus, linnulaul. Alt kaugusest kostab linna vaikset õhtust nohinat. Ilu on siinsamas mu ees nüüd ja praegu ning mul on õnn osata seda märgata. Kogu maailm on esindatud oma täiuses, linn külg-külje kõrval rohelusega, tulevikuehitised minevikumägedega kümblemas suduvalgusest paksus õhus. See pilt ei tunduks päris, kui ma oma silmaga seda ei näeks.

Avastasin et peaksin minema aednikuks õppima.

24. oktoober 2009

2009-10-24T13:12:00.000-07:00

Olen paljajalu rannas, inimesed päevitavad, mõned ujuvad, osad ujuvad riietega. On viimane suvesoojus, Eestis tuntud vananaiste suvena, siin kestab 7 novembrini ja kutsutakse Sant Marti suveks. Kell on 15.33, + 24 kraadi Celsiust. Mu jalad on pruunid ja liivased. Olen blond eesti neeger. Kuskilt kostub parmupilli jorinat, vokaaliks kõlab vana hea õllepoiste mantra.. beer, cervesa, cola, agua...

Eile ja täna õpetati mulle hispaania keelt. Estoy flipando todos las dias, todo el tiempo - de musica y gente.

Täna kaotasin oma Bicingu süütuse, olin unustanud kui hea on ikka rattaga sõita. Seda nüüd hakkangi tegema! Kõik linnaosad ootavad veel eksploorimist..
Jalutasime Mariaga mööda jahisadamat raamivat muulipealset ja imetlesime roosakassinist päikeseloojangutaevast linna kohal. Valgus on siin teatud kellaaegadel nii pehme ja sametjas, et kogu visuaal on veits tuunitud, nagu filmis. Üldse elame siin filmis, stsenaarium on sündmustetihe ja ootamatute lüketega, muhe nauditav absurdikas, mille stsenaristideks ja režissöörideks oleme muidugi ise. Kõik mida ütled välja, kõik mida mõtled, kõik millele paned energia taha, kõik ka juhtub ja kohe! Imesta või ära imesta.

Tagasiteel naelutasid meid tunnikeseks rannapromenaadile painduvad capoeiristad oma hüpnotiseeriva rütmilise laulu ja liikumisega. Dios mio millist füüsist on ikka võimalik omada!

Oli järjekorne ilus päev!

2009-10-18T12:10:00.000-07:00

Viimased pool nädalat on siin juba hommikud kargemad, võib öelda et sügist meenutav jahedus on jõudnud kätte nüüd siis lõpuks oktoobri keskel. Samas on taevas koguaeg sini-sinine ja päikese käes on ikka veel nii soe-soe.
Täna, ilusal pühapäeval jõime Evaga käsitööturul jalutades kuuma värsket piparmünditeed ja peesitasime jasmiiniteekannu saatel skeiterite väljaku kõrval välikohvikus. Seejärel läksime juhuslikult just viimast päeva kestvale ja täna veel ka tasuta olevale näitusele "El siegle del Jazz"(jazzi sajand). Jazzi tekkest ja arenguloost saime väga muheda ja põhjaliku ülevaate läbi muusika, filmiklippide, maalide ja fotode. Mõnusalt kummalise absurdihõnguga ja inspireeriv.
Nii et täna sai nägu päikest ja vaim ergutust. Nüüdseks olen end lõhki söönud siuksest uuest lemmikroast nagu läätsed kookospiima kana ja india pähklitega. Mida kõike maailmal pakkuda pole.

Eilsest võib öelda, et andergraund eksperimentaal rock-elektroonika festivali lõpukontserdist LEM on tänaseni veel väga helge sürreaalne võnkumine sees. Pole nii head ja mitmekülgset muusikaelamust ammu saanud. Ega seda kirjeldada pole võimalik. Aga võin proovida läbielatud trippi ühe myspace lingiga illustreerda:

http://www.myspace.com/houseofqaa

Üldse mõtlen vaid kõige suurema tänutundega minu esimestele lõuna-ameerika sõpradele, kes mind sellele minu jaoks nii kodusele muusikamaastikule juba on jõudnud vedada. Täna oli aega eilset taga mõlgutada ja jõudis pärale, et külmade inimeste suhtlus külmadega toodab ainult külma. Meie igatahes vajame hädasti neid ülisooja siira suhtlusega inimolendieid (kes terve tee liftis räägivad võõra inimesega vabalt ükskõik millest, päriselt ka!), kes mingil ime moel suudavad meie eestlasliku jaheduse oma olemasoleku ja suvaliste lausetega sulatada. Seda täiesti ilma joogi või liigse jutuplämata.. ja uskuge mind, see soojus ja sotsiaalne lõdvestumus on kohal ka täiesti kaunilt välja peetud vaikusmomentides! Nendega aega veetes ja nende muusikat kuulates valdab mind tõeline kodu tunne, mida ei saa siiski seletada Eestiga paralleelide tõmbamisega. Kodu tunne on midagi seest sooja ja turvalist, sõpruse ja lihtsalt enda vabalt tundmise mikstuur. Lihtsalt nii hea on olla.

Vahepeal ostsime Evaga 20 eurised edasitagasipiletid Sardiiniasse. Lihtsalt tekkis väike spontaanne kolmepäevane novembrilõpu nädalavahetus saapamaasaarel.

Reedel sain männilt mälestuseks suure käbi ning tänavalt kingiks ilusa antiikse öökapi. Mõlemad on toonud mu tuppa ilu. Beauty manifests itsself in various forms.

2009-10-06T12:55:00.000-07:00

Täna märkasin esimest korda, et merelainetes on kulda. Need on liivas pesitsevad kullakarva tükid, mis vaid vees päris kullaks muutuvad.

Vedelen rannas liiva sees ja rivistan teokarpe. Taevas teevad seitse reaktiivlennukit tiire. Ma ei oleks osanud kunagi arvata kui kaunis ja ohtlik nende raudlindude sünkroonlend võib olla. Konkurentsist ärevaks muutunud kajakaparv hakkab tihenema.

Naabertänav

2009-10-06T12:49:00.000-07:00

Ükspäev käisime Eva sugulaste perega restorani otsimas ja leidsime meie kõrvaltänavalt Taverna Can Margarit’i, mis osutus üliautentseks katalaani elamuseks. Jõudsime veel tühja saali paar minutit peale kella kümmet, nagu ajastatult enne sissesumisevaid reserveeringutega seltskondi. Tohutu avar ruum oli ääristatud suurte veinivaatidega , kust võisime lauda juhatamist oodates endale vabalt valitud kraanist väärtveini soristada. Lauas teenindas meid väike punnkõhuga kiilas vanamees, väga tõsiseltvõetav oma kergelt kurja ilme ja kukepükstega. Tellimine osutus keeruliseks kuna esiteks pidime sisse andma veinitellimuse - „Aga me just jõime ju teie vaatidest! Kas süüa ei saa?“ – „Mul ükskõik, võid veini süüa ka! Kuidas ise tahad! Mis ma peaksin ütlema?“ vastas kelner loomuliku nipsakusega.
Tellisime Vichy Catalani vett ja pereisa mõtles, et võtab siis pokaali veini ka. – „Liiter või pool?“ Millele järgnes pikk vaikus ja peale meie omavahelist segaduses mõminat kõhklev „medio litro, por favor“. Ei saa midagi öelda - igati ilusad valikuvõimalused, kui me ainult nii väga ettevalmistamata sellesse Dionysuse-kotta poleks sattunud. Seltskonna moodustasid ju kaks last ja rinda andev ema, alkoholi vältida üritavad varajased tööinimesed mina ja Eva ja siis vaene kuidagi lippu kõrgel hoida üritav isa.
Lauda visati armas pooleliitrine savikann, millega Eva abil ja pohmelli ohvriks tuues siiski hakkama saadi. Väike katalaani päkapikk sibas kiirelt tagaruumide ja laudade vahelt, rüübates enesestmõistetava rahuloluga kõikide klaaside viimased veinisõõmud – ega väärtkraam pole siis ärakallamiseks.
„Hamonn“, praesilgud ja kaheksajalad võis viisid keele alla ja jätsid veel kahetseda, et olime siia tulnud ainult plaaniga kergelt näksida. Kahju oli küll, aga no kuhu sa topid? Lubadused on endile igatahes antud – tuleb väärikalt kleitide, kontsade ja korraliku veininäljaga seda kohta lähitulevikus uuesti külastada. Pealegi on nüüd teada kuhu kõik meie külalised välja sööma viia.
Järsu siira naeratusega heideti meile maja poolt lõpetuseks veel pitsid kanget dessertveini ja tagatipuks isegi igati mõistlik arve.

Õdus toreda eesti perekonnaga õhtusöök väga lihtsa ja otsekohese suhtumisega söögikohas, ei mingit peenutsemist. Väga päris.

Merce fest

2009-10-02T11:38:00.001-07:00

Merce festival lõppes pühapäevaõhtuse New Orleansi vaskpuhkpillide orkestri kontserdiga meie nö tagahoovis - Kreeka aias. Peo lõpuks tantsis pool publikust pillimeestega koos amfiteatri laval. Selle hulka kuuluda oli võimas, seda lavaaugu äärelt vaadelnud Nele tunnistas laval möllava energia lausa lennonliku rahvasteühtsuse sarnaseks.
Funk-jazzilistest rütmidest veidi hinge tõmmanuna roomasime teatrikraatrist välja pargialale, kust kostis eelnevale kummalist kontrasti pakkuvat pulp-fiction rocknrolli. Pingutasime silmi, kuid muusikuid kuskil näha polnud. Uudishimulikule nõtkuvale rahvasalgale järgnedes leidsime sõna otseses mõttes põõsast pundi šikkides ülikondades prantslasi. Polnud neil valgustust ega lavalaudu, üks bändiliikmetest lohistas võimendit mööda parki sünkroonsamme tegevate pillimeeste järel. Sõna „sürreaalne“kirjeldaks kogu taidlust tagasihoidlikult. Kallid roosad ülikonnad, mõnel rastad, pead poolkiilad, poollokid, pahupidi silmad ja väga palju hapet teind, väga palju elu näind vaib – stiilipuhas rock’n’roll!
Tantsimisest, plaksutamisest ja ühtsest wohoo huilgamisest uimased tuiasime terrassile ajutiselt üles pandud kohvikusse ilusate baarmanide viibetele lõpuks alluma.. Klaas punast veini üle pika aja ja ootamatult tõmbab maitsemeeled erksaks. Nägemismeelte üllatuseks ja naudinguks algab Merce lõpu ilutulestik. Oleme kõik kõrgendatud olekus. Ilutulestik mõjub nagu ei kunagi varem, tekitab külmavärivaid ja lummab tummaks. Pea läheb seest kuidagi soojaks ja ümbritsevad elupuud tunduvad helendavat kosmosekiirgusest. Ei saa aru kust see armastuse tunne nüüd ühtäkki peale tuligi – oli see muusikaannus, loodus ja värske õhk, veininatuke või suursugune tähesõda taevalaotuses. Igatahes kestab helge headuse meeleolu veel praegu paar päeva hiljemgi. Oleme koos kogenud midagi , mida ei oleks võimalik kuskil mujal mõnel muu asjaga kuidagi asendada – täiuslik hetk siin ja praegu!

Üllatusi täis Barcelona!

Lõunane süvalebo-rohelus

2009-10-02T11:32:00.001-07:00

Aeg lendab kiiresti, aga samas ka nagu seisab rohem paigal. Seda vastuolu ei saa seletada, see jõuab kõige selgemini pärale tundena, et aega ei olegi olemas. Ideaalne.
Pool tundi bussiga tööle sõita on mõnus. Täna pidin minema veel varem, et sõita 40 minutit, kuna ekspressbuss ei sõida pühade ajal. Jalutasin enne kella 8 mööda laia tänavat Paralleli selle lõpus avaneva plaza Espanya poole nii, et tänava teisest otsast tõusis mind jälitama tohutusuur oranž päikeseratas. Kuna Barcelona linnaosas on pidustused ja vaba päev, siis oli linn hommikul väga vaikne ja ilus.
Vähesed bussipeale tulnud inimesed naeratasid ja vestlesid silmnähtavalt lõbusatel teemadel. Sulgen bussis alati silmad, lasen neil veel puhata ja keskendun rahulikus bussiloksumises iseenda sisekehale. Mõtlen suule, naeratusele ja kisun suunurki mõttes ülespoole nii kaua kuni väike muhe naeratus täidab kogu mu keha - iga raku. Ilus päev on algamas.
Kontor on nagu kontor ikka, aga eks tegutsedes lähevad töötunnid kiiresti. Tunniajasel lõunapausil jalutan oma suvikõrvitsasupi- või pudrukausiga alati maja kõrvalt avastatud väiksesse kuid täiuslikku, täiesti inimtühja parki einestama. Küngaste keskel lohus lebab väikeste kalahakatiste ja ühe kõrkjatuustiga avar tehistiik. Veekogu on palistatud vanaaegsete pargipinkidega, selle ühel päikselisel kaldal on mõned palmid, teisel pool vilus kerge männirida. Isegi „frigod“ peatuvad siin vahetevahel, lendavad kiiresti ja kriiksuvad kõrgel puude ja vee kohal. Ühtegi maja, tänavat ega autot pole küngaste tagant näha. Olen otsustanud, et sellel kaunil tunnil neid ei olegi olemas. Mida veel oskaks kesk tööstuslinnakut tahta? Kerge tuul katsub veepinda ja loksutab mu mõtted unele, söömisele järgneb murul mõnus süvalebo andes võimaluse päikesele oma tööd teha. Tagasi kontorisse jõuan läbinisti värske ja heatujulisena, kiirgan veidi päikest oma kaasrobotitele. Muhe vanamees Bruce, kes tundub meie arvutitest kõike teadvat, tõdeb tunnustavalt, et ma olen ainus normaalne inimene sellest kontorist, kuna käin värskes õhus söömas. Tänan ja nõustun temaga totaalselt, kuid ilma suurema egotripita. Nurga taga siiski naeratan endale kõrvuni.
Paari päevaga tundub heaolek levivat ja juba kolm töökaaslast tilgub minuga koos parki lõõgastuma. Leiame, et see on täiuslik paradiis ja kehtestame selle naljaga non-smokin areaks. Üks oht on paradiisis siiski reaalne – nimelt tööle sisse magada.

Vahepeal olen avastanud, et must leib mandlimäärdega ja hammusta porgandit kõrvale on säärane hõrgutis!

Vahepeal õnnestus ka teada saada mida tähendab mu ilusale Camdeni turu sekkarist saadud käekellale kirjutatud „Ya shi lu“ – Jumal hoiab sind (araabia k.)

Vahepeal sattusin ühe usaldusväärsena tunduva Barcelonas taichid õpetava kooli netileheküljele. Peaaegu kõik õpetajad olid hiinlased. Üks neist olevat osalenud isegi tuntud filmis „Crouching tiger, hidden dragon“ !! Väga põnev info, peaks kohe täpselt järgi vaatama. Ei teagi nüüd kas pean kõigepealt hakkama hispaania, katalaani või hiina keelt oskama?!? Motivatsioon on igatahes suur .

Siin tundub nagu suvi ei lõppeks kunagi.

2009-10-02T11:28:00.001-07:00

Vähemalt ei lõppe ta nii äkitselt kui Eestis, sügis imbub märkamatult ja praegu ei oska veel ennustadagi, mis kuu see võiks olla, millal ta päriselt kohale jõuab. Olen kuulnud, et talv kui selline ei jõuagi.
On septembrilõpu laupäev ja ilus päev algab sisehoovist kostva mehhiko rahvalauliku kontsertlindistusega. Täna lähen randa! Kõik tundub nagu valesti, harjumus tahab öelda, et peaksin bikiinide asemel kampsuni selga panema. Sõidan linnast välja. Kõik on teisiti kui veel kuu aega tagasi – randlasi on väga hõredalt, vesi on madalam, nii et liivane põhi on kaugele näha ja annab veele helesinise laguuni kuma, lisaks kividele on kuskilt välja uhutud suured teokarbid ning erinevalt augustist ei nüpelda päiksekiired sind sodiks, vaid silitavad tuulega vaheldumisi õrnalt ja pehmelt, ei ole vaja ei päiksekreemi, -varju ega -prille. Laiutame ja rullime end mõnusalt mööda liiva, ideaalsed tingimused enda vabalt tundmiseks, lugemiseks ja tukastamiseks, tunne nagu omas voodis. Vaheldumisi hüppame tühja mere, mis on vaid kraadi kaks jahedam kui kuu aega tagasi, nii kuskil 19-20 ringis… “kuuma päikese eest merre sukeldun maaa...” Tõeline paradiis! Lahkume rannast kergete ja läbipaistvatena, meie tasuta Spa on läbinisti lõdvestanud nii keha kui vaimu – oleme valmis õhtuseks peokeeriseks. Kvaliteetlebo!

Linnas on Merce festival, mis toob vanalinna tänavatele varem siin domineerinud turistisalkade asemele kohalikud linlased. Milline melu! Tasuta kontserdid vabaõhulavadel, ennenägematu hulk noori ja üldse rohkem inimesi kui Eestis kokku!

Sõber mänd!

2009-09-13T08:49:00.001-07:00

Täna tegin väga huvitava avastuse. Istusin taas kord Kreeka aias ja jälgisin seal kasvavat tohutu suurt mändi! Mõtlesin, et kui praegu oleks ülesandeks leida oma puu, siis tema võiks küll koheselt väljavalituks osutuda. Vahetasime veel mõningaid pilke ja tõusin, et teiselpool teda kasvavaid roose nuusutada. Puu teisel küljel nägin väikest infotahvlit ja tegin männiga lähemalt tutvust. Tuli välja, et ta on umbkaudu saja aastane ja tema nimi on Pi Pinyer. Pi tähendab seejuures katalaani keeles mändi. Väga meeldiv!

ai - love

2009-09-05T13:47:00.000-07:00

2009-09-04T10:44:00.000-07:00

Täna tammusin lainetes ennastunustavalt jalalt jalale. Nad on osa minust. Imestasin ja avastasin, et väikeste mulattide juuksed on nii krussis, et isegi vees püsivad rangelt spiraalis.
Kulutasin oma viimased kaks eurot vanakraamiturult leitud maailma kõige ilusamale kaelakeele.
Mind tantsitati - pikakasvulisel Uruguai doktorikraadiga Ricardol vedas ja sai isegi mu telefoni numbri, kuubalasest salsaõpetaja ütles mulle meelitavaima komplimendi: "Me gusta como te baila!". Ohoo ja kuidas tema veel liikus ja mind liigutas!
Kella nelja ajal öösel (a las cuatro i punto) Eva ja tema hea sõbra Jonataniga koju kõndides toimus aktiivne inglise/hispaania keele tund. Saan juba hakkama, Eva on üldse juba tõlk/õpetajarollis. Õppisin, et Jonatan on Aquaman, sest on Mehhiko Aguas Calientes osariigist pärit. Seal on need kuumaveegeisrid, hea soe 35-kraadises jakuuzis teha ravivedelemist! Agua como una sopa! Mis siis ikka, vamonos!
Oli hea päev.

Elu meie kihisevas lõuna-ameerikahõngu barrios Poble Sec

2009-08-28T08:16:00.000-07:00

Kõnnin meie kandi tänavatel siiani pea kuklas, suutmata lõpetada ohhetusi ja ahhetusi nende lõputute rõdude ridade taga peituvate grandioossete fassaadide üle. On mõnus suvelõpuvaikus enne sügissaginat. Enamus kohvikuid-baare on suletud ja peitnud end rauast gräffiteki alla.

Kuid eluks vajalik on siiski elus. Meie Pakistani poiste hiliste tundideni kaupa pakkuv pood, hiinakate ja kohalike puuviljapoed, suurema valikuga kohalik toidupood Dia, araablaste absoluutselt kõige pood Bazar Oriente ja veel - osta saab koguaeg ja kõike ja oma enda tänavalt!
Mõnel lõunapausil keerab keegi oma salsarütmides võnksuva maki põhja ja laia naeratuse mu näole, kohe ongi pidu, ka minu toas. Tunnen, kuidas kogu naabrus nõtkub oma lahtistel rõduustel lehvivate kardinate taga ühes taktis..
Väikesed sõiduteel palli mängivad krussis juustega poisid, nädalavahetusel õhtuti tänavateseintele nõjatuvad latiinonoored, kellel valgem toss, kellel parem pats.. pole päris Viru keskus, lausa oma hood.. nii laulame meiegi otse voodist kottpükste ja sussidega tänavale poodi lohisedes "I'm still, I'm still Jenny from the block..."
Poollahtisest nurgapealsest baariuberikust kostub kolme vanakese tempokaid rütmilisi plaksutusi ja naeru.. ja nõnda hommikust õhtusse, õhtust öösse see kirju kari siin elab.
Mu igaõhtust uinumist saadab kellegi vanaisa norsete kaja meie sisehoovis. Kui kodune.

Poble Seci ja mere vahel kõrguv Montjuic ehk juudi mägi mõjutab meie elu suuresti. Tema tõttu on kogu meie kant oma tänavatega kelmikalt kaldu, nii mäest endast kui ka paljudest sealsetest lopsaka taimestikuga parkidest kiirgab tohutut energiat ja muidugi pesitseb meie tänava mäepoolses otsas lummav Kreeka aed, mille oleme kiirelt oma koduaiaks omastanud. See on maagiline võluaed, saladuste ja inspiratsiooni aed, mille avastasin ühel päikesepalavusest lõõmaval teisipäeva keskpäeval. Seal valitses täielik tühjus, ainult peremehelikult justkui pead noogutades heakskiitvalt otsa vaatavad pargivaht-kassid roomasid mõnusas loiduses ringi, nagu korralikele unelevatele hispaanlastele kohane. Istusin amfiteatri kaunistustega palistatud kuningatooli ja olin jahmunud. Selline vaikus ja rahu kesk kisa-kära - milline leid! Teisel õhtul Evaga seal istudes astus ootamatult meie ette lavale üks noor neiu väikese hispaania keelse lõiguga "Othellost", tema hingestatud esitlus rabas meid nii, et ma ei suutnud ennastki veenda, et pisarad ja kananaha oleks võinud põhjustada hoopis kaasa võetud vürtsikas gazpacho, mitte see kummaline tõlketa etteaste!

Edasistel päevadel on pakkunud park meile fotograafia-alasteks õppetundideks oma valguslahendusi ning taichi ja jooga praktiseerimiseks kõrge avara katusealusega kaitsvat varju. Sealt linnale avanevast vaatest ei ole mõtet hakata rääkimagi, selleks on fotod! Hea on omada sellist allikat!
Lisaks pilte: http://picasaweb.google.com/piibiip/KreekaAed240809#

Kõik liinid jooksevad kokku

2009-08-22T17:15:00.000-07:00

Metroo on nii soe ja turvaline, väike kiire soonestik, mille kõik liinid kuskil ristuvad ja ükskõik millist punast M tähte tänaval märkad, tead, et oled päästetud. Kuskile selle liiniga ikka saab, kuskile, kus see ristub sinu koduliiniga või sinu koduliiniga hiljem ristuva liiniga.
Istun üksi öises lämbes jaamas ja viibutan loiult oma lehvikut. Nagu õrna aimdusena hakkab soe õhk kergelt liikuma kogudes end kiirelt tugevaks tuuleks, mis materialiseerub ette vurava vagunitereana. Rong lahkub jaamast ja kühveldab oma tunnelit suure mutina kiiresti linna all edasi. Õõnestab maakera. Vaikselt, tasapisi.
Mõnes peatuses talle järgi vaadates näen ma nii kaugele tema käigu sisse. Eristan küll vaid üksikuid tulesid, ülejäänu on pimedus. Suur pime pimedus, kus on kindlasti palju asju.

Pööning

2009-08-21T06:42:00.001-07:00

See linn on nagu soe suvepäev, mille lapsena maal mängides veetsin. Juhuslikult avali olevatest sisehoovide ukseavadest immitseb seda sama vanaema pööningu niisket ammuste aegade lõhna.. Nurgataguse kolihunniku alt võid leida kõige väärtuslikuma asja, vanast kapist astub iga hetk välja su hingesugulane kandes tolmust ämblikuvõrgumaski või suvalisi plätusid, Lacoste'i särki ja musta prügikotti. Siin saab mängida kodu müües liivasuppi või enda vanu riidekaltse, sisustada toad tänavalt leitud mööbliga. Puuviljad-juurviljad on tänavatele nagu puuotsast-peenralt kukkunud, üleküpsenud ja poolmuidu. Keegi ei kiirusta, päev on nagu lõputu unenägu, lõpmatu kulg koos miljonite pisisündmuste ja pealtnäha kokkusatumustega. Tahan seda tunda, haarata, proovin hetkeks peatuda, kuid ma ei saa, olen laps ja mul on koguaeg kiire, lenneldes hüppan ühest mängust teise.
Pean veel palju õppima. Näiteks seda, et kõike saab siin ka homme teha.

2007-03-04T09:15:00.000-08:00

This is all a projection in my head - this is a dream. This is not more real than any projection I see at night. Only limited by matter. Lead me to dream in the right direction.

2007-02-12T17:35:00.000-08:00

suvesinises ülikonnas seisev kuju
ma armastan sind lapsemeeli
ma teisaldan su tapjasilmad keset sinu kiskjanägu
mööda kõrvaltänavaid
mööda kõrvalseisvaid inimesi läbi nende veresooni

ärandan su ventiilid kruvid
mööda lülitite punktiirjooni
su elektriimpulssidel tekkind huvid
uputan heli tekketsooni